Tulekindla ümbrise paksusele ei ole kindlat kindlat väärtust; selle asemel määratakse see mitme tegurite kombinatsiooni põhjal, sealhulgas nõutav tulekindluse-reiting, kaitstava konstruktsioonielemendi tüüp ja materjali omadused. Tehnilise projekteerimise korral määratakse paksus tavaliselt tulekindluse-katse või standardsete arvutusmeetodite abil, et saavutada nõutav tulepüsivuse-piirang.
Üldiselt, mida pikem on nõutav tulekindluse{0}}kestus, seda suurem on vajalik paksus. Näiteks tavalise teraskonstruktsiooni kaitse puhul võib ühetunnise tulekindluse piirangu- saavutamiseks vaja minna ainult suhteliselt õhukest ümbriskihti; aga kui nõuet tõstetakse kahe- või kolme-tunnini, tuleb materjali paksust suurendada või kasutada mitmekihilist{6}}komposiitstruktuuri, et tagada parem soojusisolatsioon. Erinevate materjalide soojusjuhtivus mõjutab otseselt ka paksuse disaini; materjalid, nagu keraamilised kiud, võivad sageli saavutada suhteliselt õhukeste kihtidega kõrge -tulekindluse, samas kui kivivillast materjalid võivad vajada paksemat pealekandmist.
Konstruktsioonielemendi tüüp mõjutab ka paksusnõudeid. Terasest sammaste ja talade projekteeritud paksused erinevad nende tulega kokkupuute tõttu; peenikeste komponentide (nt kaablid ja torud) puhul on rõhk pandud pigem ümbrise terviklikkusele ja ühtsusele kui lihtsalt paksuse suurendamisele. Tegeliku ehitamise ajal võetakse arvesse selliseid tegureid nagu vuukide töötlemine, kinnitusmeetodid ja konstruktsiooni tolerantsid ning projekteerimisvarusid suurendatakse asjakohaselt, et tagada üldine tulepüsivus{2}}vastavus nõutavatele standarditele.
Seetõttu määrab tulekindla -mähise paksuse projekteerimisüksus asjakohaste tuleohutuskoodide, materjali katseandmete ja konkreetsete projektitingimuste põhjalikul hinnangul, mitte lihtsalt fikseeritud arvväärtuse rakendamisel.